Book of Dead ehk Vana-Egiptuse surnuteraamat on tänapäevane koondnimetus tekstidele, mida kasutati surnu toetamiseks teekonnal teispoolsusse. Nimetus võib jätta mulje ühest kindla ülesehitusega raamatust, kuid tegelikult hõlmab see eri aegadel koostatud ja kohandatud loitse, palveid ning juhiseid. Nende kaudu saab uurida egiptlaste uskumusi surmast, jumalatest ja inimese võimalusest jätkata elu pärast surma.
Nimetuse päritolu ja muistne pealkiri
Vana-Egiptuse tekstide seas ei olnud üht teost, mille algne nimi vastanuks täpselt tänapäevasele ingliskeelsele väljendile Book of the Dead. Muistse kogu tuntud nimetus tõlgitakse sageli kui „Päeval väljumise loitsud” või „Päeva kätte jõudmise loitsud”. See väljendab surnu soovi liikuda vabalt valguse ja elu juurde ning naasta päevavalgusse.
Ingliskeelne nimetus „Book of the Dead” kinnistus Euroopa egüptoloogias 19. sajandil. Seda mõjutas saksa väljend Totenbuch ning egüptoloog Karl Richard Lepsiuse 1842. aastal avaldatud uurimus. Nimetus on jäänud käibele, sest see on lühike ja äratuntav, kuigi ei kirjelda muistsete tekstide mitmekesisust täielikult.
Tekstide kujunemine läbi sajandite
Surnuteraamatu traditsioon kasvas välja varasematest matusekirjutistest. Vana riigi ajal kirjutati püramiidide seintele kuninglikke püramiiditekste. Keskriigi perioodil levisid sarnased usulised tekstid ka puusärkidele kantud kujul ning neid tuntakse puusärgitekstidena. Uue riigi ajal hakati loitse üha enam koondama papüürusrullidele, mis paigutati matustel surnu juurde.
Kogu ei olnud standardne ega muutumatu. Papüürustele valiti loitse vastavalt ajastule, piirkonnale, tellija võimalustele ja konkreetsele matusele. Mõnes käsikirjas on palju tekste ja pilte, teises väiksem valik. Seetõttu annavad säilinud eksemplarid tunnistust nii ühisest usulisest traditsioonist kui ka selle kohalikest ja isiklikest väljendusviisidest.
Loitsud, teekond ja kohtumõistmine
Tekstide ülesanne oli anda surnule teadmisi ja kaitset teispoolsuses liikumiseks. Loitsudes esinevad jumalad, väravad, valvurid ja muutumisvormid, mida surnu võis teekonnal kohata. Mõned tekstid käsitlevad toidu ja vee saamist, teised aitavad vältida ohte või võimaldavad surnul võtta linnu, looma või jumaliku olendi kuju. Sõnalise juhise kõrval oli oluline ka pilt: papüüruse vinjetid kujutasid stseene, mida tekst selgitas.
Üks tuntumaid osi on 125. loits, mis käsitleb surnu ilmumist Osirise ette. Selle stseeni keskmes on südame kaalumine Maati, tõe ja korra jumalanna, sulega. Kujutis väljendab arusaama, et inimese elu ja teod kuuluvad kosmilise korra hindamise alla. Ingliskeelne nimetus on tänapäevases digitaalses ruumis samuti kasutusel, näiteks aadressis https://book-of-dead.ee/; ajaloolises käsitluses viitab see eeskätt iidsete matusekirjutiste laiemale traditsioonile.
Allikad ajaloo ja usundiloo uurimiseks
Surnuteraamatu papüürused on olulised allikad Vana-Egiptuse keele, kujutava kunsti ja usundiloo uurimisel. Nende kirjapilt, illustratsioonid ja loitsude valik aitavad jälgida muutusi läbi sajandite ning näitavad, kuidas inimesed kujutlesid elu jätkumist pärast surma. Seega ühendab nimi Book of Dead tänapäevase üldmõiste ja pika ajaloolise pärimuse, mille sisu on avanenud paljude eri käsikirjade kaudu.
